Week one

Väike lühikokkuvõte vahepealsest ajast siis..
Elame endiselt oma väikses nunnus kodus. Kes googlest vaadata tahab siis - 220 186th Street, Sunny Isles Beach. Vahepeal avastasime, et rand tõesti asub meist 3 minuti kaugusel. Korra jalutasime sinna ja...wow. See on täpselt nagu guugeldades Miami beach. Suured pilvelõhkujad taustal, helesinine vesi.. mis oli muide sama soe nagu mu vannivesi enam-vähem. Ausalt ka, ma ei liialda. Ja sellel päeval ei paistnud veel päikest ka, nii et mai kujuta ette, kui soe ta muidu on. Samal õhtul käisime ka teises rannas lõket tegemas väikse seltskonnaga. Siin nad muidugi lõket algusest peale ei tee, vaid ostsid mingid puuhalud, kus ümber mingi paber, mis omakorda õliga ära immutatud. Huh, ameeriklased. Aga tutvusime veel uute inimestega: üks kutt Marokost, kes siin lampi üksi puhkusel kuni septembrini. Wtf? Tal pidi kogu aeg hästi igav olema, nii et nüüd ta tahab kogu aeg meiega olla. Ta ka AIESECist muidu. Siis kaks lesbitüdrukut, kes üliägedad. Mõlemad suht stereotüüpsed- üks selline hästi lühikeste juustega, teine lihtsalt hull rebel, kellel oli kogu aeg e-sigaret ees. Mõlemad olid Alabamast pärit ja pmst põgenesid sealt ära ja nüüd elavad koos. Lisaks oli seal veel üks poolmehhiklasest hipipoiss, kes tuli kahe trummi ja lilleliste lühikeste pükstega, ei saanud temast lõpuni sotti. Ainult, kui ta sai teada, et meie ümber olevas soos on haid ja krokodillid, tahtis ta sinna hirmsalt minna. Ja siis oli veel üks vene kutt Nikita, kes oli üsna tavaline võrreldes ülejäänud kirju seltskonnaga. Tegime siis seal lõket ja rääkisime juttu ja jutustasime neile Eestist ja küpsetasime vahukomme lõkkel. Mõnus oli. Vahepeal oleme veel üle vaadanud ühe hiiglasliku kaubamaja mis siin oli. Seal oli reaalselt miljon poodi, kõikvõimalikud butiigid ja huh mai tea isegi mis asjad kõik.. miljon söögikohta ka. Esimese Walmarti tuuri tegime ka Karoga ära, aga see oli päris piinarikas, sest me polnud terve päev söönud ega joonud, nii et järjekorras pidime mõlemad peaaegu sussid püsti viskama.
Eilne õhtu oli muidugi huvitav. Käisime poes, mõtlesime, et hakkame süüa tegema, terve päev oli nii väss olnud olla. Siis jõuame koju ja Felix helistab, et davai võtan teid 21.35 peale ja lähme majapeole. Sellele peole oli tehtud isegi veebileht, kus olid kirjas, et seal mingi vahuteemad ja strobo ja neon lights ja mida veel. Sättisime, tegime veits sooja ja siin ta oligi. Võtsime peale veel ühe ta sõbra: poiss Iisraelist, kellega rääkisime pikalt erinevatel poliitilistel teemadel. Ulme ikka, et neil on kõigil sõjavägi kohustuslik- naistel 2a ja meestel 3a. Sõitsime siis peokohta 40 minti. Kohale jõudes aga nägime, et juba on ment platsis ja pmst terve tänava ära blokkinud. Kell oli umbes 22.30 :D Ütleme nii, et peod saavad ikka väga vara läbi seal. Nägime siis hunnikut autosid tiirlemas ümber nende tänavate.. inimesed ei osanud minna kuskile. Oli vaja siis käiku võtta plaan B. Meie ei teadnud sellest aga midagi. Felix siis suure rahmeldamise peale ütles, et davai lähme mingisse klubisse. Oliveril olid aga lühikesed püksid ja mina ju jälle alakas. Polnud probleemi, ta teadis kedagi, kes teadis manageri. Jõudsime sinna, saime aru, et see mingi vene klubi. Aa, ta tahtis veel, et me ütleks, et mul on sünnipäev, et siis saame tasuta pudeli. Tuli siis mingi vene düüd, kes meid sisse lasi. See oli täpselt nagu filmis "aa nad on minuga" ja sisse me läksime. Sees oli aga uus kamm, et kutid peavad pileti eest maksma. See aga meile väga meelt mööda ei olnud. Taaskord aga Felix rahmeldas ära midagi ja maksis ise kõik. See klubi oli megakahtlane. Meid viidi kuskile üles korrusele, kus meile oli laud. Megapime oli ja mei saanud üldse aru mis toimub. Siis tuli mingi teenindaja ühe šampuse ja plastmassist šampaklaasidega. Ise oli ta eriti suur ja kole. Felix pidi teda veel 20 doltsiga tippima. Say whaat? Istusime siis seal ja arutasime, et kuhu me ikka sattunud oleme. Lõpuks läksime alla tantsima. Mitte keegi teine väga ei tantsinud.. nägime ainult mingeid pihve, kes olid küll kõik unustanud püksid või seeliku jalga panna. Lõpuks igatahes tulime sealt ära ja läksime hoopis pitsat sööma ja koju tuttu. Täna tudusime, siis läksime randa. ULMEE ikka, kui soe vesi seal on. Pärast seda käisime poes ja ostsime õhtuks natuke krõpsu ja koogi kaa. Nüüd oleme siin sättinud ja tsillinud ja õhtupoole lähme piiiiduuusseee. Mu sünna tegelt juba 2,5h käinud Eestis, juhhei. Aga jah, polegi praegu muud lisada. Loodame, et tänane õhtu tuleb tore :) Saan lõpuks enda dokki ka kasutada. Hurraa!
Tsau :)

New beginning

Pärast erinevaid asjaolusid, mida ma siin ei viitsi lahti seletada, otsustasime Oliveriga, et aitab naljast ja tripime mujale. Karo liitus ka meiega. Oleme siis nyyd omadega Miamis, Floridas. Siiani ei saa aru, et see kõik tõeline on. Esmaspäeva varahommikul võttis yks pere meid auto peale kl 4.30am. Nad olid mu kliendid ja tegelikult Lõuna-Aafrikast pärit, ylitoredad. Sõitsime 2h lennujaama. Siis tuli lennureis Oakland-Phoenix-Ft Lauderdale. Lennujaamas ootas meid juba Oliver. Huh, pole ammu vist niiii head tunnet tundnud teda nähes ja kallistades. Maailmaparim! Siis sebisime endale takso ja sõitsime motelli. Bookisime endale toa 67 doltsiga, kus oli kaks suurt voodit, megalebo. See administraator oli nagu õudusfilmist, selline kyyrakas mees, kes nägi suht kahtlane välja ka :D nägime kohe neegreid ka, mis oli imelik, sest Californias pold neid yldse. Tõmbasime siis suht ruttu tuttu. Järgmine hommik äratus, pesu ja uksest välja. Sebisime mingid kaardid ja bussiajad endale ja hakkasime oma kohvritega kuskile x-suunas paarutama. Ise mõtlesime samal ajal et midaaa me nyyd peale hakkame. Tulime siis kuskil centralis maha, mõtlesime et sööks. Leidsime mäki. Esimene asi kohalike poolt oli, kui mul ipad käes oli: "you better put that thing away, people do some crazy shit around here. I got stabbed last night" Ee okei? Hästi norm neighbourhood :D see oli niii imelik kant. Hunnik mingeid kahtlaseid mustanahalisi, kodutuid ja ma isegi ei oska ära seletada keda. Otsustasime et sealt peab kyll kiirelt sääred tegema. Sõime mäkis kõhud täis. Aa seal tohtis aint yhe korra refillida ja kõik joogid olid otsas peale jäätee :D pärast suurt guugeldamist ja ajude ragistamist otsustasime et hakkame ikkagi Miami poole suunduma. Samal ajal saatsime couchsurfi igast requeste et otsime ööbimiskohta. Ja siis tuli meelde, et me ju Karoga Aiesecerid ja Miamis ju ka raudselt aiesecil kontor. Otsisime nad fesarist ylesse ja saatsime kirja neile. Nii, siis liikusime bussi peale. Bussijaamas istus mees, kes sõi õuna nii, et võtttis oma hambad suust välja ja siis lõikas nendega õuna ja siis pani hambad suhu tagasi. Kah huvitav vaatepilt!  Pärast yhte byssi ja rongi sattusime veel kahtlasemasse linnaosasse, aga see oli juba Miamis-win! Lõpuks leidsime mingi venna truckiga, kes viskas meid kuskile uude kohta, kust liikusime edasi poodi. Kuna meil vaja hakata tööd otsima, siis mõtlesime et peaks endale midagi selga ka ostma. Kahjuks Oliverile leiab siit riideid ainult lasteosakonnast, sest meestele tehakse yksikuid S suuruseid ja need on ka suured talle :D aga uskumatu ikka kui odavad siin riided on, nutt tuleb peale. Pärast väikest shopingut mõtlesime, et oi, meil pole ju ikka kuskil ööbida. Leidsime mingi uue söögikoha ja istutasime oma pepud maha sinna. Endiselt olime oma kohvritega btw. Couchsurfist oli päris mitu pakkumist tulnud, aga ei teadnud millist neid usaldada ka saab. Aga parem variant oli see, et saime aiesecist vastuse. Yks kutt hakkas rääkima kohe fbs, et davai aitan teid välja, uurin oma sõpradelt teemasid jne. Tulevik hakkas juba helgem tunduma. Pärast pikka istumist ja râäkimist aieseci kutiga, võttis ta meid lõpuks peale. Pean ära mainima, et siin on täiesti teistsugune aktsent kui Californias. Vajab ikka kõvasti harjumist. Inimesed räägi ad poole kiiremini ja hääldus ka teistsugune. Igatahes Felix, aieseci kutt, ytles et tal mingi sõbranna, kelle vanaema rendib kodu välja, lähme vaatama. Mõeldud tehtud. Aa Felix ise on megaaktivist, ylipalju räägib, kogu aeg naerab ja on yks suur pidutseja. Vahepeal tundub, nagu ta oleks mingite ainete all, sest ta on lihtsalt niii energiat täis. Aga ta on ylilahe. Sõitsime suh kaua siis sinna piirkonda, kus pidi olema see rendikodu. Felix ytles, et see parim koht kus elada, sest rand on kohe kõrval ja seal megaturvaline ka. Uskumatu piirkond! Megailus, palmid, pilvelõhkujad, ookeanilõhn. Mul oli terve aeg suu lahti, sest mai suutnud lihtsalt uskuda, kuhu ma sattunud olen. See vanaema, kes kodu rentis on muide Bulgaariast. Ja see on pool majaosa, nii et meil oma köök, yks tuba, kaks voodit, kapid, vannituba. Kõik mida vaja. Ja see megaarmas ja korralik. Mina olin myydud juba enne kodu nägemist, nii et otsustasime et võtame ära. Vanama ytles ka, et meil oli ikka uskumatu ajastus, et see just läks tyhjaks ja nad hakkasid uusi inimesi otsima, et me oleme niiiii luckyd. Ma tahtsin lihtsalt nutta, sest mulle ei mahtunud pähe, kuidas hommikusest gängsteriparadiisist ja "mida kuradit me peale hakkame" olukorrast oli saanud see, et meil on kodu!! Ja juba kaks uut sõpra! Vahetasime riided ja siis Felix ja ta sõbranna Joli viisid meid välja. Joli vanaema kodus me olemegi. Enne käisime veel Joli kodust läbi, kus tutvusime ta bulgaarlastest vanematega, kes lykkasid meile kohe õlled pihku ja pähklid lauale. Liikusime siis bussiga kuskile hipsterilinnaosasse, mis oli ylilahe. Igal pool megailusad graffitid.  Parim nali ju see, et ma siin alakas veel. Mina siis Joli dokiga esimesse baari sisse. Kõik ilus. See oli selline red emperori tyypi koht, aint pool kohta oli õues. Seal oli isegi jenga. Suht odavad joogid, megapalju erinevatest kultuuridest inimesi. Mingi hetk liikusime järgmisse kohta. Minu ees yks tydruk tõmmati dokiga kõrvale. Mul jalad nõrgad all. Turva vaatab dokki, vaatab mind, siis saadab mu kõrvale teise venna juurde. See vend vaatab dokki, vaatab mind, ma yritan võimelikult pokerfacei teha. Lõpuks vend raputab pead lihtsalt. Mõtlesin, et mis nyyd saab, kas ma pean menti minema v mis värk on. A siin nad lihtsalt ei lase sisse, aga midagi ei juhtu ka. Mul jalad tykk aega värisesid all. Poleks uskunud, p pet pean ennast jalle nii alakana tundma. Imelik. Igatahes õhtu möödus hästi ja rahulikult. Istun nyydpraegu  voodis, karo skypeb, oliver tudub veel, mina ei suuda ikka imestada, et ma Miamis omadega. Muide, see piirkond kus me elame ja tõenäoliselt töötama hakkame, on paksult venelasi täis, nii et inglise keele asemel tuleb hakata hoopis vene keelt praktiseerima. kes oleks seda arvanud. Igatahes meie piirkonna nimi on Sunny Isles Beach. Vaadake kaardilt järgi.
Aga ma olen megaõnneoik ja rõõmus ja see oli ylioige otsus. Nii hea on nyyd rahulolu tunda. Kõik pidigi nii minema. Elu on ikka ilus :)